Isa Migueli vaimulik sõnum ülestõusmisajaks

Kallid vennad ja õed!

Meie teiega teame, et usk on tee ja meie oleme kui palverändurid sel teel. Nii ongi just ülestõusmiskogemus väga tähtis nurgakivi, millele võime ehitada oma usku. Seepärast võtkem siis korraks koos mõtiskleda, mis tähendus on sõnadel: Mina usun ülestõusmisse.
Selle aasta ülestõusmissõnum keskendub Johannese evangeeliumi 20. peatükile ja on kantud mõttest - õndsad on need, kes ei näe, aga usuvad. See peatükk koosneb neljast loost.
Esimene räägib Issanda inglist, kes veeretas Jeesuse haua eest kõrvale suure kivi. Kui naised tulid Jeesuse keha võidma, leidsid nad eest tühja haua, nagu ka Peetrus ja jünger, keda Jeesus armastas.
Teises räägitakse Jeesuse ilmumisest Maarja Magdaleenale, kolmandas Jeesuse ilmumisest jüngritele ja neljandas sellest, kuidas Jeesus näitas end Toomale.
Meid võib ehk üllatada, et neis kirjakohtades on ligi 30-l korral kasutatud sõna - nägema. Võime märgata, et nägemine ja uskumine on Johannese evangeeliumis väga lähedalt seotud. Nii ongi, et mida rohkem me käime usuteel, seda rohkem me kogeme Jumalat. Kuid eks ole ka nägemine tee. Oma usutee alguses ei oska me sageli veel kuigi hästi näha Jumalat. Aga mida aeg edasi, seda rohkem me Teda ka näeme.
Esimeses loos märkasid jüngrid surilina, ja alles siis nad nägid ja uskusid. Või Maarja Magdaleena, kes arvas alguses nägevat aednikku. Kui aga Jeesus ütles talle: "Maarja", mõistis ta, keda nägi ja vastas: "Õpetaja." Alles siis võis ta minna ja öelda jüngritele: "Ma olen näinud Issandat."
Isegi jüngrid ehmatasid alguses Issandat nähes, arvates, et on näinud viirastusi. Kuid kui Jeesus oli neisse puhunud Püha Vaimu väe, mõistsid nad ja laususid: "Me oleme näinud Issandat". Ega Toomaski kohe uskunud jüngrite sõnu, vaid ütles: - "Kuni ma pole näinud Tema käte sees naelajälgi...mina ei usu". Nii pidi Jeesus end ilmutama tallegi, öeldes: "Vaatama mu käsi. Lõpeta kahtlemine ja usu".
Näeme, et need kolm sõna - märkan, vaatan ja näen - väljendavad küll üht ja sama, ometi on neil siiski kolm eri tähendust. Alguses ma küll märkan, kuid ei pane tähele. Pärast ma uurin juba tähelepanelikumalt, mis see oli, mis mind puudutas. Lõpuks ma näen, et see on Jumal, kes tuleb mu poole ja otsib mind.
Johannese evangeeliumis kasutatakse tihti sümboleid, et me nende sümbolite kaudu võiksime kohtuda Kristusega. Aga kõigepealt näidatakse meile märke - surilina või kivi, mis oli haualt ära veeretatud. Või siis kätt ja külge, mida Kristus näitas jüngritele ja Toomale. Need märgid aitasid jüngritel uskuda, olla usklik. See on seesama usk, mis oli esimestel jüngritel ja on eeskujuks ka meile - sest tõesti, nähes Jeesuse näidatud märke oli neil ja on meilgi nüüd lihtsam uskuda.
Sest ärgem unustagem, meie usk on ju tee, kus Jeesus ilmub meile sammhaaval. See on seesama tee, mida mööda astus Vanas Testamendis Iisraeli rahvas ja mida peavad käima kõik kristlased.
Ometi juhtus, et nii nagu meie, polnud ka jüngrid valmis Kristuse ülestõusmiseks. Ent Jeesus ei oodanudki, et jüngrid oleksid kohe uskunud Tema ülestõusmisse. Niisama nagu Jumal ei oota, et me oleksime kohe valmis uskuma. Aga Ta teab, et me kasvame oma usus. Just seepärast on ka sõna `uskuma` ja `nägema` seotud sõnaga `tunnistama`. Oli ju väga tähtis, et Jeesusel ilmumisel oleksid tunnistajad, sõnumitoojad.
Maarja Magdaleena oli tunnistajaks Peetrusele ja teistele jüngritele, nagu jüngrid olid tunnistajaks Toomasele. Selleks, et meie usk kasvaks, vajame tunnistajaid. Kuid mitte kirjalikke, vaid pealtnägijate tunnistusi. Seepärast on suur õnn, et võime näha ülestõusnud Kristust kirikus ja koguduses. Üksi me seda ju kogeda ei saaks.
Kuid julgust! Me võime alati palvetada, et Jumal avaks meie silmad, et näeksime ülestõusmise märke ka oma elus. Ja paluda, et ülestõusmise kogemus tugevdaks meie usku. Et ka meie oma kogudusega siin, Tartus, saaksime olla tõelisteks tunnistajateks kõigile inimestele, kes ootavad Kristuse ülestõusmist. Ja et Tema saaks ilmuda kirkus oma sakramentide läbi.
Ainult nii aitame ka üksteisel olla tunnistajad. Lõppude lõpuks oleme ju meiegi sarnased jüngritele - me kardame nagu nemad, nutame nagu Maarja, me ei usu kohe nagu Toomas. Ja ehkki nad küll väga imestasid neid sündmusi nähes, ei mõistnud nad kohe selle tähendust. Nemadki ei näinud kohe Kristust nagu ka meie ei suuda kohe näha Jumalat. Polnud nad ju mitte inglid, vaid inimesed nagu mina ja sina. Ometi juhtis Jeesus neid kannatlikult nende usuteel.
Kallid vennad ja õed! Ka täna saadab Jumal meile oma märke. Seepärast mõelgem korraks, mis on meie elus see kivi, mille Jumal lükkas kõrvale? Või surilina, millesse oli Jeesus mähitud? Usk, kuhu Jeesus sisenes ja millest läbi läks? Ehk nutame vahel nagu meeleheites Maarja Magdaleena, kui Jeesus ära viidi ära, sest ka meie ei leia mitte alati oma Jumalat. Kas suudame mõista seda kannataust, mida Jeesus tundis oma haavu näidates. Ja kas me mõistame, et nende haavade ja kannatuse läbi näitas Jeesus meile oma au. Au, mis oli Isa armastuse märgiks.
Aga nii nagu ammustel aegadel, võib juhtuda, et meiegi oleme ühel päeval nagu Maarja ja teisel nagu Toomas. Kuid kasvades oma usus võime meiegi viimaks öelda: "Jah, Ta on üles tõusnud!"