Katekismus
II. Vaimuliku seisuse sakrament õndsusnõus
Vana Lepingu preesterlus
1539. Jumal seadis valitud rahva “preestrite kuningriigiks” ja “pühaks rahvaks” (2 Ms 19:6; vrd Js 61:6). Kuid ka Iisraeli rahva seast valis Jumal ühe kaheteistkümnest suguharust, Leevi, ja eraldas ta liturgiliseks teenistuseks (vrd 4 Ms 1:48-53). Jumal ise oli leviitide pärusosa (vrd Jos 13:33). Vana Lepingu esimesed preestrid pühitseti erilise riitusega (vrd 2 Ms 29:1-30; 3 Ms 8). Nad seati „inimeste asemel läbi käima Jumalaga, et ta tooks ande ja ohvreid pattude eest“ (Hb 5:1).
1540. See Jumala sõna kuulutamiseks (vrd Ml 2:7-9) ning palve ja ohvri läbi Jumalaga osaduse taassaavutamiseks seatud preesterkond oli aga võimetu õndsaksaamist tooma, sest ohvreid tuli pidevalt korrata ning need ei saanud lõplikku õndsust teoks teha (vrd Hb 5:3; 7:27; 10:1-4). Alles Kristuse ohver pidi selle korda saatma. /2099/
1541. Aaroni preesterluses ja leviitide teenistuses, samuti seitsmekümne “vanema” seadmises näeb Kiriku liturgia aga Uue Lepingu pühitsetud preesterkonna eelmärke. Nõnda palvetab Kirik ladina riituses piiskoppide pühitsemise prefatsioonis:
„Jumal ning meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa ... oma armusõna läbi oled sa Kirikule tema korra andnud. Algusest peale oled sa Aabrahami laste püha rahva välja valinud; sa oled seadnud eestseisjad ja preestrid ning pole oma pühamut eales teenijateta jätnud.“
1542. Preestrite pühitsemisel palvetab Kirik:
„Issand, püha Isa ... juba Vanas Lepingus arendasid sa pühades märkides ameteid ja teenistusi: sa kutsusid Moosese ja Aaroni sinu rahvast juhatama ja pühitsema. Abiks ühisel teekonnal läbi kõrbe jagasid sa seitsmekümnele vanemale osa Moosese vaimust nii, et nad suutsid sinu rahvast edukamalt juhtida. Aaroni poegadele andsid sa osa nende isa kõrgest ametist, et Vana Lepingu preestrite arv oleks piisav pühas telgis ohvrite toomiseks, mis on vaid tulevase õndsuse eelkujundid.“
Kristuse ainukordne preesterlus
1544. Kõik preesterlust puudutavad ettekuulutused Vanas Lepingus leidsid oma täitumise Jeesuses Kristuses, kes on „vahemees Jumala ning inimeste vahel“ (1 Tm 2:5). Melkisedekit, kes on “kõige kõrgema Jumala preester” (1 Ms 14:18), esitletakse kristlikus pärimuses Kristuse preesterlikkuse “eelkäijana”, kes on ainus „ülempreester Melkisedeki korra järgi“ (Hb 5:10; 6:20). Kristus on „püha, veatu, laitmatu“ (Hb 7:26) ning „üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks“ (Hb 10:4), nimelt oma ainukordse ohvri läbi ristil. /874/
1545. Kristuse lunastusohver on ainukordne ning teostati kõikideks aegadeks. Sellegipoolest kaasajastub see Kiriku euharistlikus ohvris. Sama kehtib Kristuse ainukordse preesterluse kohta: see kaasajastub teeniva preesterluse kaudu, rikkumata sealjuures Kristuse preesterluse ainukordsust. „Ja seepärast on vaid Kristus tõeline preester, kõik teised on aga tema teenrid“ (p. Thomas Aquinost, In ad Hebraeos, 7,4). /1367, 662/
Kristuse kui Pea isikus
1548. Pühitsetud preestri kiriklikus teenimises on kohalolev Kristus ise oma Ihu Peana ja oma karja Karjasena, lunastusohvri ülempreestrina ning Tõe Õpetajana. Kirik väljendab seda öeldes, et preester tegutseb pühitsemise sakramendi väel in persona Christi capitis – “Kristuse kui pea isikus” (vrd LG 10; 28; SC 33; CD 1; PO 2; 6).
„On seega üks ja seesama preester, Jeesus Kristus, kelle püha isikut esindab Tema seatud teener. Preestriks pühitsetult on too viimane saanud sarnaseks Ülempreestriga ja omab meelevalda tegutseda Kristuse enda väel ja isikus (virtute ac persona ipsius Christi)“ (Pius XII, ringkiri Mediator Dei). /875, 792/
„Kristus on igasuguse preesterluse allikas, sest (Vana) Seaduse preester oli Tema eelkuju. Uue Lepingu preester tegutseb aga Kristuse isikus“ (p. Aquino Thomas, Summa Theologiae, III,22,4).
1549. Pühitsusliku teenimisameti, eelkõige piiskoppide ja preestrite kaudu saab nähtavaks Kristuse kui Kiriku Pea kohalolu kristlaste osaduskonnas (vrd LG 21). Püha Antiookia piiskopi Ignatiuse kauni väljenduse kohaselt on piiskop typos tou Patros, Isa võrdkuju (Epistula ad Trallianos, 3,1; vrd Epistula ad Magnesios, 6,1). /1142/
1550. Sedalaadi Kristuse kohalolekut pühitsetud ametikandjas ei tule mõista selliselt, nagu oleks ametikandja isik kindlustatud kõigi inimlike nõrkuste nagu valitsemishimu, eksimuste ja isegi patu eest. Püha Vaimu vägi ei toeta võrdsel määral kõiki ametikandja tegusid. Kui sakramentide puhul on tagatud, et isegi jagaja patusus ei saa takistada neis peituva armu vilja mõjulepääsu, siis on ka palju teisi tegevusvaldkondi, millele ametikandja inimlik omapära selliseid jälgi jätab, mis alati pole Evangeeliumile ustavuse märkideks ning mis järelikult võivad kahjustada Kiriku apostellikku viljakust. /896, 1128, 1584/
1551. Selline preesterlus on teenimine. „See amet, mille Issand oma rahva karjastele usaldas, on tõeline teenimine“ (LG 24). See on olemas täielikult Kristuse ja inimeste jaoks, sõltub täielikult Kristusest ja tema ainsast preesterlusest ning on seatud inimeste ja Kiriku osaduskonna hüveks. Vaimuliku seisuse sakrament vahendab “püha meelevalda”, mis pole midagi muud kui Kristuse vägi. Selle meelevalla teostamine peab seega järgima Kristuse eeskuju, kes armastusest sai ise viimaseks ja kõikide teenijaks (vrd Mk 10:43-45; 1 Pt 5:3). „Issand on selgesõnaliselt öelnud, et Tema karja eest hoolitsemine on armastuse tõend Tema vastu“ (vrd Jh 21:15-17). /876, 1538, 608/
“Terve Kiriku nimel”
1552. Ametipreesterkonna ülesandeks pole mitte üksnes esindada Kristust kui Kiriku Pead kristlaste koguduse ees. Ta tegutseb ka kogu Kiriku nimel, kui ta toob Jumala ette terve Kiriku palved (vrd SC 33), eelkõige aga siis, kui ta toob Jumalale euharistilist ohvrit (vrd LG 10).
1553. „Kogu Kiriku nimel“ ei tähenda seda, nagu oleksid preestrid koguduse poolt volitatud. Kiriku palve ja ohver on lahutamatud Kristuse, Tema Pea, palvest ja ohvrist. Alati on tegemist kultusega, mille Kristus toob oma Kirikus ja Kiriku läbi. Terve Kirik kui Kristuse Ihu palvetab ja ohverdab ennast „Kristuse läbi ja Kristusega ja Kristuses“ Püha Vaimu ühtsuses Jumal Isale. Kogu Kristuse Ihu – Pea ning Tema liikmed – palvetab ja ohverdab ennast. Seepärast ei nimetata neid, kel on selles teenimisametis eriline osa, mitte ainult Kristuse, vaid ka Kiriku teenriteks. Ametipreesterkond saab esindada Kirikut seetõttu, et ta esindab Kristust. /795/