"Pattu ei olegi!"

Mõned püüavad probleemi lahendada patu olematuks kuulutamisega. Järelemõtlejat ei pane see imestama: inimene, kes ei tunne Jumalat, ei saa ka pattu (selle kristlikus tähenduses) tunda - ja niisuguseid inimesi leidub küllalt. Vaevava südametunnistuse probleemi tunnevad aga nemadki ja see sunnib neid lahendust otsima. Kõige lihtsam ongi siis patt olematuks kuulutada. Süümepiinast saab sel juhul "haiglane kompleks", mis takistab inimese "normaalset" ja "sotsiaalset" käitumist, tema "tervekssaamist". Suur hulk psühhiaatreid seletab olukorda nii ja teeb oma parima, et patsienti veenda tema süütunde põhjendamatuses. Südametunnistus võib tõesti haige olla, nagu kõik, mis inimeses on - kuid ainult sel juhul võib kristlane niisuguse ravimeetodiga päri olla. Haigusest puutumatu südametunnistuse jaoks pakub ta aga maailmale teist lahendust: Jeesuse oma.

Elu mõtte eitamine

Meie Looja tahab, et inimene armastaks Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast. See on maailma põhiseadus. Kuid inimene on vaba seda täitma või täitmata jätma. Oma põhiolemuselt ongi patt inimese "ei" armastusele. Armastust mittearvestav mõte või tegu eemaldab inimest tema Loojast ja elusihist, mille Looja on talle seadnud. Isikliku saatuse seisukohast on patt seega võõrdumine iseenesest, elu mõtte eitamine, samm isikliku kängumise suunas.

Patt pole "eraasi"

Kuid patul on veel teinegi, mitte vähem tähtis pale: ühiskondlik. Ei ole nii salajast mõttepattu, mis sünniks "ainult minu ja Jumala vahel", mis "ei puutu kellessegi peale minu ja Jumala." Patt Jumala, mu enese või ligimese vastu on samas ka võlg kogu kosmose vastu. See, kes hülgab maailma armastusepõhiseaduse ja seab selle asemele "eraseadusena" egoismi, eitab elu mõtet, mille Looja maailmale andis. Tema tahtel oleneme kõik üksteisest, iga üksiku eksisamm pidurdab inimkonna arenemist Looja seatud ühise sihi suunas. Egoism võib olla kollektiivne, marurahvuslus, parteipoliitika või vallutussõda võivad edukad olla, kuid see ei muuda asja. Kes teenimise asemel allutama ja vallutama hakkab, on elu vaenlane, teeb pattu.

"Pühade kogudus"

Ristikogudust võib õigusega nimetada "patuste kirikuks" selles mõttes, et me kõik, tema liikmed, oleme pattu teinud: Jeesuse kirikus pole kedagi, kes oleks päris patuta elanud.
Kuid nagu iga nimetus, väljendab ka "patuste kirik" ainult üht külge Kristuse kiriku olemusest - ja kindlasti mitte kõige tähtsamat.
Jeesus vallandas uhiuue liikumise inimese täiuslikkuse suunas. Tema kiriku kutsumuseks on kõigepealt edasi liikuda selles suunas. Meeleparandus, mida Jeesus nõuab, on oluliselt pilgu pööramine Jumala poole. Patust pöördumine, selja pööramine halvale pole rohkem kui meeleparanduse ette valmistav aste.
Kristuse kogudus on seega oluliselt "pühade kogudus", nende ühendus, keda Jumala kutse on patust pööranud, puhastanud ja täiuslikkuse teele seadnud. Jumal on nad sellele elule pühitsenud ja nad püüavad ka ise "püha" elu elada. Nende elus pole enam paika patul, nende koguduses pole paika patusel. Kas te ei tea, et natuke hapu taignat teeb kogu taigna hapuks? Pühkige vana haputaigen välja, et te oleksite uus taigen! (l Kor. 5, 6).

"Kirikuvanne"

Meie, Maarjamaa kristlased, võlgneme oma usklikele eelkäijatele oivaliselt tabavaid sõnaleiutusi nagu armulaud, abielu ja ristiinimene. Kuid kõigele ei ole nad veel sobivat nime leidnud, meilegi on ülesandeid jäänud. Nii tarvitavad eestlased ladinakeelse excommunicatio vastena tavaliselt sõna kirikuvanne, mida ei saa kuidagi õigustada.
Ladina ex tähendab välja, ära, ja communicatio - ühendus; tähttäheliselt tõlkides saaksime niisiis väljaarvamise, kusjuures on vaja teada, et see käib sakramendiosadusest väljaarvamise kohta: ekskomunitseeritud liiget ei võta kogudus armulauale, laulatusele ega haigete salvimisele. Pihile muidugi, aga sellest veidi hiljem, sest ekskommunikatsioonist rääkides on põhjust natuke kaugemalt alustada.

Kogudus kutsub alati

Kiriku liikmeks saab inimene ainult siis kui ta suudab koguduse ees tõestada, et ta püüab paremuse poole, olles patule selja pööranud. Piduliku ja avaliku ristimistalitusega võtab kogudus ta siis vastu, annab talle Jumala voliga tema patud andeks. Kui pöördunust aga uuesti patustaja saab?
Sel silmapilgul ja sel määral, mil ristitud inimene Jeesusele "ei" ütleb, lahutab ta enese Kristusest ja tema kogudusest. Selle sammuga on ta end ise "välja arvanud" osadusest nendega, kes Jeesuse näidatud teel edasi sammuvad. Niisugune sündmus ei saa neid aga ükskõikseks jätta, vaid nad teevad kõik, mis nende võimuses, et päästa oma venda, kes on ekslikult hüljanud Lunastaja ja valinud tee, mis viib kurjusse ja hukatusse.
Mõnikord osutub aga vajalikuks seda olukorda asjaosalisele ja välisilmale ka ametlikult teatavaks teha. Patt võib ju inimese nii pimestada või nii jultunuks teha, et ta kuulutab enda ise "õigemaks kristlaseks" teistest ja oma halvad teod "kristlikumateks" kui tõeliste head
Jeesus andis apostlitele võimu niisuguse patu "kinnitamiseks", avaliku patustaja üle kohtumõistmiseks (vrd. lk. 31). Nad võivad halvale teele asunud vennale öelda, kus ta tegelikult asub. Seda tehes ei pane nad teda aga vande alla, nagu meil öeldakse, vaid teevad talle "Jumala vande all asumise" ainult teatavaks. Väljendus kirikupõlu alla panema annab asjast ehk veelgi ekslikuma pildi: kristlik kogudus ei tohi ju ühtegi inimest põlata. Kui ta seda teeks, toimiks ta Jeesuse suure käsu vastu. Ka kogudusest väljaheitmine ei ole asjakohane väljendus: sakramendiosadusest väljaarvamise sihiks on ometi patustaja meeleparandus ja tagasipöördumine. Nii nagu kogudus ta ükskord ristimise kaudu vastu võttis, on ta valmis teda jälle vastu võtma - erilise piduliku talituse kaudu, mille nimeks on meeleparanduse sakrament.

Vana kiriku karmus

Ristikoguduse esimestel sajanditel talitas suur osa kirikust meie arusaamise järele väga karmilt patustaja tagasivõtmisel koguduse liikmeks: seda peeti lubatavaks ainult kord elus. Kui üks ristitu veel teinegi kord raskesse pattu langes, ei võetud teda enam kogudusse tagasi. Seda ainukordset meeleparanduse võimalust kutsuti siis ka "viimaseks planguks pärast laevahukku".
Aja jooksul leiti siiski, et on õigem patukahetsejale seitsekümmend korda seitse korda (vrd. Matt. 18, 22) andeks anda. Ka on palju muutunud patustaja lepitamistalituse välised vormid, kuid mitte peanõue: kogudusse tagasitulija meeleparandus peab olema siiras.

Mõte ja nimi

Kolm esimest sajandit rääkis ristikogudus peamiselt kreeka keelt. Kreekas on tänapäevalgi veel meeleparanduse sakramendi nimeks Piiblist tuntud metanoia - tähttähelises tõlkes meelemuutus.
Meie piht ei salga oma saksa päritolu ega anna eestlase kõrvale õigupoolest mingit pilti sellest, mida see toiming õieti tähendab. Saksa keeles oli selle sõna algtähenduseks ülestunnistamine ja selles mõttes tarvitame teda meiegi.
16. sajandil tarvitati Lõuna-Eestis nimetust "andisandmene" (nn. Völckeri tekst, vrd. "Maarjamaa" nr. 23, lk. 20j). Tõenäoliselt rääkis ka 1585.a. katekismus andeksandmise sakramendist, missugune nimi väljendab lepitussakramendi iseloomu palju paremini kui meie praegune piht.

"Usu vahetamine"

Ka selle eesti keeles tihti tarvitatava väljenduse juures peame veidi peatuma. Kas kristlane, kes astub teise kristliku kiriku liikmeks, vahetab usku või ainult kirikut?
Väga vähestel eestlastel on olnud juhust elada pikemat aega muhamedi või budausuliste keskel. Ent alles üle minekute puhul nagu buda usust ristiusku saab selgeks, et sõna "usuvahetus" võib tähendada midagi oluliselt erinevat sellest, mis sünnib üleminekul ühest kristlikust kirikust teise. Meeleparanduse vajalikkuse asjus on suurem osa kristlikke kirikuid peajoontes samal seisukohal mis katoliku kirik, kelle õpetusest meie siin kõneleme: kes tahab kristliku koguduse liige olla, peab loobuma patust ja käituma Kristuse eeskujul. Kuid koguduste tegelikus elus ja kommetes avaldub see tõekspidamine erinevalt. Katoliiklikes kirikutes (rooma ja kreeka) seisab piht sama väärse sakramendina ristimise, armu laua ja teiste kõrval, protestantlikes aga mitte.

"Katoliku kombe järele"

Roomakatoliku kirik õpetab, et Kristus on kirikule andnud meeleparandusesakramendi, milles raskesse pattu langenud ristitu võib oma süü Jumalalt andeks saada, kui ta on tõsiselt otsustanud patu heaks teha ja meelt parandada.
Patukahetsejalt nõuab kirik, et ta tunnistaks oma patud suuliselt üles. Pihti kuulaval vaimulikul lasub suur vastutus: otsustada, kas patukahetseja meelsus lubab andeks anda või mitte, ning selgitada, mis määral ta peab oma patte heaks tegema.

"Isiklikult Jumalaga"

Pihilkäik, nagu kirik seda soovib, on võrreldav arstitõendiga. Kirik tahab, et patukahetseja tuleks pihile alles pärast seda, kui ta on palves Jumala ees isiklikule selgusele jõudnud, et ta kahetseb kurja ja tahab head teha. Niisugusel juhul võib vaimulik ta "terveks tunnistada".
Kui pihiline selle ettevalmistuseta tuleb, püüab vaimulik teda aidata, kuid mõnikord peab ta patustaja koju saatma kinnitusega, et ta ei ole veel meelt muutnud.
Õieti polegi ju pihil küsimus patust, vaid hoopis meelsusest, mis paneb patustama. Halb tegu on küündimatu meelsuse väline märk; patu andeksandmine üksi "parandaks meie minevikku", kuid ei aitaks meid edasi. Meeleparandusesakrament taotleb aga oluliselt just sisemise hoiaku muutumist - ja selleni võib patune jõuda ainult Jumala armu abiga, isiklikus kahekõnes Jumalaga. Niisugune on katoliiklik õpetus. Kiriklik pihitalitus ei saa iial asendada isiklikku pöördumist, vaid eeldab seda. Nii ei saa ka rääkida nende "võrdväärsusest". Kuivõrd tähtsaks peab Kirik just seda sisemist pöördumist, nähtub tema õpetuse sellest osast, mis ütleb selgesti, et patud on andeks antud sel silmapilgul, mil ristitu oma sisimas Jumala käest andeks palub ja temale meeleparandust tõotab.
Aga milleks siis veel

"Vahekohtunik"?

Kui Jeesus andis kiriku juhtidele pattude andeksandmise või kinnitamise voli (Joh. 20, 23), ei kõnelnud ta muust põhjendusest peale Tema töö jätkamise. Pihtimine vaimulikule on aga selgesti Jeesuse tahtmine: sellepärast sisaldab siiras Jumalale antud meeleparandusetõotus ka pihilemineku tõotuse, olgugi et äsjane patustaja kuulub siis juba andekssaanute kilda ja võiks sellisena kasvõi otsekohe armulauale minna.
Mitmesugustel põhjustel näib pattude ülestunnistamine "teisele inimesele" palju raskemana kui Jumalale. Nii kerkib ikka ja jälle küsimus: miks? Selleks võib muidugi anda lisapõhjusi ka teadaolevate pihiisade inimlik kvaliteet.
Kakskümmend sajandit kristlikku elukogemust ja järelemõtlemist tunnistab selgesti niisuguse "vahekohtuniku" tähtsust.

Jumal ja kogudus

Jumalast kuuleme inimeste kaudu, alles nende vahendusel võime usklikeks saada. Osa tänu usuarmu eest võlgneme niisiis kogudusele. Ent ristikoguduse kuulutustöö ei seisa sugugi mitte ainult sõnalise kuulutuse edasiandmises: tema peamiseks "jutluseks" on tema eluviis - armastus, abivalmidus jne. Seda nõuab Jeesus ja Kirik kõigilt liikmeilt. Kogudusele ei saa seega ükskõik olla, kuidas tema liikmed elavad: nende heateod on tema rõõm ja uhkus, nende pahed - tema mure ja häbi. Patt Jumala tahtmise vastu on alati patt ka koguduse vastu ning nõuab leppimist ka temaga. Vanasti toimus see leppimine siis mõnel pool ka terve koguduse osavõtul kirikus ja avaliku patukahetsusega.

Eneseanalüüs

Igapäevane kogemus õpetab, et me võime kurjasti eksida isegi seal, kus arvame, et "kõik on korras". Silmapilguke tähelepanematust hoiatussildi kohal võib põhjustada õnnetuse, kus kaotab elu mitu inimest. Samuti võime eksida oma pattude raskuse, meeleparanduse siiruse ja sobiva heakstegemise mooduse suhtes. Vaimuliku selleks koolitatud silm osutub tihti suureks abiks iseenese põhjalikumal tundmaõppimisel. Sellepärast tuleb ka soovitada "oma" pihiisa otsimist ja temale truuksjäämist. Vaimulik, kes tunneb ja jälgib koos meiega meie usulise arenemise rada, on võrreldav perekonna arstiga.

Alandlikkus

Vaimuliku elu õpetajad näevad ei sõna ja seega patumeelsuse juurt uhkuses. Uhkusele diametraalselt vastupidise vooruse nimi on alandlikkus. See ei tähenda mitte tuima ülekohtu talumist, nagu insinueerivad usu vastased, vaid oma olukorra erapooletut hindamist.
Kui me peame oma patud "sõnadesse panema", valime hoolega - oi kui hoolega! - sõnu, et end mitte rohkemas süüdistada kui vaja, et "end mitte halba valgusse seada". Samas aga nõuab ausus, et me ei teeskleks. Selles dialoogis, mille põhjuseks on sõnalise enesesüüdistuse vajadus, selguvad meie mõtted, motiivid ja tee tulevikku. Ning kasvab alandlikkus, parema meelsuse pant.

Paturegister

Kirik kohustab pihtima ainult raskeid patte - tähtsas asjas teadlikult ja tahtlikult toimunud üleastumisi armastusekäsu vastu. Pole vaja, et patt oleks avalik: salajane viha ligimese vastu võib olla tegu, mis lahutab Kristusest ja kogudusest.
Vaimselt täiskasvanud kristlasele ei valmista erilist raskust raskeid eksisamme Ära tunda ning neid lühidalt ja siiski nii selgesti pihtida, et pihiisa võib ta "terveks tunnistada" ilma et tal oleks vaja lisaküsimusi esitada.
Pahatihti esineb meie vaimsel kasvamisel aga takistusi ja puudusi, nii et sageli pole kerge kindlaks teha, mis määral teatud tegu väljendab "rikutud meelsust", on "raske patt". Samuti näeme, et sagenevad pisemad eksisammud on usuelu leigemaks muutumise märgid ja nõuavad vastuabinõusid, olgugi et ei saa veel kõnelda "raskest patust".
Mitmesugustele vajadustele vastutulemiseks on koostatud "patutundmise aabitsaid". Nende tarvitamine pole kellelegi sunduslik, küll aga mõnelgi erijuhul kasulik, näiteks kergesti unustavate või väsinud isikute puhul.

Korrapärane piht?

Paljud mittekatoliiklased usuvad, et katoliiklased peavad pihil käima. Tegelikult käib aga tänapäeval vist kaugelt suurem osa pihil täiesti oma äranägemise järgi ja küllap ka ilma et neil seda tingimata vaja oleks, s.t. ilma et neil oleks raskeid patte pihtida. Oma reeglipärast pihilkäimist õigustavad nad sellega, et nad tahavad alandlikuks jääda ja end avalikult patusteks tunnistada.
Kirik soovitab vähemate pattude pihtimist, kui see sünnib kristliku meelsuse süvendamiseks, kuid hoiatab ka ohu eest, et sellest ei saaks "harjumuslik", pinnapealne kombetäitmine.

Patukustutus

Kuidas tahaksime oma halbu tegusid olematuks teha! Et nad oleksid "kustutatud", nii et neist ei jääks jälgegi! Kahjuks ei täida isegi mitte Jeesus seda nii inimlikku unistust: ta annab küll kahetseja patud andeks, kuid ei kustuta neid. Patt on osa ajaloost, "läheb ajalukku"; teda saab niisama vähe "tagasi võtta" kui hääd või moraalselt ükskõiksena näivat tegu.
Vist ainult eestikeelsetes entsüklopeediates kummitab edasi sõna patukustutus. Kutsutud ja seatud "teadusemehed" (eranditult mittekatoliiklased) väidavad, et katoliku kirik andvat seda raha eest ja koguni kirjalikult!
Asja paremaks mõistmiseks peame jällegi alustama natuke kaugemalt, kuid juba siin sobib tuua tsitaat piiskop Eduardi poolt välja antud katekismusest (Tallinn 1931, lk. 86): "Etteheide, et Kirik meile patukaristusest vabastamisega (indulgents) tehtud patud või isegi tulevased patud andeks andvat, või et patukaristusest vabastamist raha eest müüvat, on teadmatuse tundemärk või laim."

Süü ja karistus

Oletagem, et üks vähe edukas kirurg lömastab kadedusest oma kuulsa kolleegi käe, tunneb aga siis oma teo ees õudust ja palub andeks
Vigastatu võib vastata mitut moodi. Ta võib süü andeks anda, kuid siiski karistust nõuda - kas eluaegset ülevalpidamist või ka vanglakaristust, mille eesmärgiks on muuseas kuritegevuse piiramine karistuse ähvardusega.
Ent mida süüdlane ka ei teeks: kätt ei saa ta tagasi anda, samuti mitte aidata neid, kelle elu osav kirurg oleks võinud päästa. Nende ees jääb ta süüdlaseks ka siis kui kadeduse otsene ohver talle isiklikult kõik andeks annab.
Süüdlane võib niisiis ainult osa süüst andeks saada ning ainult osa tehtud kahjust heaks teha.
Karistada võib mitmel põhjusel ja mitut moodi. Kui karistaja vihkab süüdlast ja tahab talle kurja kurjaga kätte maksta, võib kõnelda "tasukaristusest". Kui ta aga kaebealusele ainult sellepärast trahvi määrab, et see end parandaks, on tegemist "ravikaristusega". Enesest mõista seisab ristiusk süüdlase parandamist taotleva karistusviisi poolel.

Jumal karistab

Meie eneste pattude puhul meeldiks meile armuline, teiste inimeste pattude puhul aga karm Jumal. Tihti võib kuulda väljendusi nagu: ""Kui oleks olemas üks õiglane Jumal, siis ei laseks ta seda sündida!" Ning inimesed kuulutavad Jumala "ebaõiglaseks" või hoopis olematuks - kuna ta ei tee seda, mida nemad õigeks peavad...
Savi võib ju pottsepale vastu vaielda, kuid see ei muuda nende suhet; nii jääb ka Jumala õiglus meie omast erinevaks nagu erinevad taevas ja maa. Jeesus ei kuuluta "mugavat" Jumalat, kes teeks aina meie tahtmist, vaid Isa, kes õpetab õigust tegema ja karistab üleastujaid.
Jumal, kes karistab? Paljud tänapäeva inimesed ei kõhkle karistust "ebainimlikuks", "viljatuks" jne. kuulutamast. Nagu patt ja süü, nii on nende meelest ka karistus ja trahv ainult "igandid", mida "moodne" inimene peaks "häbenema". Olgugi et ükski riik pole tänini karistusteta läbi saanud.
Ent Pühakirja selge sõna ei jäta kahtlust: "Issand karistab meid, et meid koos maailmaga hukka ei mõistetaks" (l Kor. 11, 32). Siit leiame ka Jumala karistuste mõtte. Millal ja mis viisil ta karistab ei ole aga meie otsustada.
Aga põrgu, igavene hukkamõist? Vaba olevusena võib inimene nii läbini kuri olla, et "ravikaristusel" pole enam mõtet. Sealjuures ei saa aga unustada, et absoluutse karistuse ähvardus Jumala poolt on olnud ja jääb paljudele tõhusaks "ravivahendiks". Muidugi mõista ei ole ükski surveabinõu kunagi kellelegi meeldinud ja Jumalalegi on tema "ähvardust" ette heidetud. Kuid kas pole tänamatuse tipp sellele etteheiteid teha, kes ähvardusega meie elu päästab?

Heaks teha

Kristlikul pihil võib patukahetseja oma süü Jumalalt andeks saada. Kuidas jääb aga karistusega?
Jumal võib kahetsejale koos süüga muidugi ka kogu võlgnetava karistuse kinkida. Kirik usub, et ta seda tavaliselt ei tee ja et inimene peab oma patu tagajärgede heakstegemisega selle eest hoolitsema, et ta karistuse alla ei langeks. Sellepärast nõuab pihiisa ka patustajalt temale jõukohast kahju heaks tegemist. See sünnib kõigi kahjukannatajate huvides, patustaja ise kaasa arvatud: patuga on ta ju teinud halba mitte ainult Jumala ja kaasinimeste, vaid ka iseenese vastu, takistades ennast ja teisi elusihi saavutamisel. Kuriteo tagajärjed kestavad ju edasi ka siis kui tegija on kahetsenud. Nende tagajärgede heakstegemist - mida nimetatakse tavaliselt karistuseks - nõuab temalt õiglus.

Puhastustuli

Vana kirik nõudis oma pattulangenud liikmeilt aastate pikkust avalikku patukahetsust, enne kui nad jälle täieõiguslikeks koguduse liikmeiks vastu võeti. Mõned surid aga kaua enne seda. Mis pidi neist saama? Ja üldse: mis pidi saama inimesest, kes oli siin maa peal asunud kristliku täiuslikkuse teele, kuid polnud oma surmani veel kuigi kaugele jõudnud?
Jeesus ei olnud otseselt kõnelnud sellest, mis nendega juhtub, küll aga eelseisvast kohtupäevast. Juudid olid aga juba enne Jeesuse tulekut uskunud, et maapealne kogudus saab siinsest elust lahkunuid eestpalve kaudu aidata (2 Makk. 12, 42-46). Kristlased, kes teadsid, et Jumala palge ette ei pääse "midagi, mis ei ole puhas" (Ilm. 21, 27), palvetasid algusest peale samuti oma lahkunud vendade eest.
Meeleldi tahaksime teada lähemat-täpsemat inimese saatuse kohta pärast surma, kuid Jumal ei ole meile sellest palju ilmutanud ja ka Kirik ei ütle rohkem, kui et Jumal võib püha elu elanud inimesi otsekohe pärast surma enese juurde võtta, vähem täiuslikke aga veel pärast surmagi "puhastada".
Meie puhastustuli on jälle üks Saksast (ja jälle õnnetult) laenatud sõna. Tema esimese osa vastu pole küll midagi öelda, kuid "tulest" pole Kiriku õpetuses juttu. Teoloogiliselt võttes on koguni vähe tõenäoline, et sel meie viimsel "puhastusel" tulega tegemist oleks. Väljenduse piltlikkust ei saa aga eitada.
Nüüd siis võime asuda nonde kuulsate "patukustutuskirjade" juurde, mis ei kustuta üldse pattu, vaid hoopis karistust.

Indulgents

Selleks et süvendada usklike sisemist pöördumist ja õhutada neid headele tegudele, annab Kirik teatud tingimustel indulgentse, "patukaristuse leevendusi". Esimeseks tingimuseks on meeleparandus: indulgentsi võib taotleda ainult see, kes on oma patud siiralt pihtinud. Teiseks tingimuseks tehakse, et indulgentsi taotleja sooritaks Kiriku poolt nõuetava hea teo, näiteks palverännaku, teatava kiriku külastamise, õnnistatud medali kandmise, palve jne.
Indulgentsiõpetuse pärast on Kirikule palju etteheiteid tehtud, kusjuures pole unustatud kuritarvitustele osutamast. Muidugi mõista võib inimene ka häid asju kurjasti tarvitada ja indulgentsid ei saa siin erandiks jääda. Kuid nende peaeesmärk - isikliku usuelu õhutamine - on kindlasti hea ja kasulik. Mida oleks ette heita hoiukassale, mis lubab säästjaile preemiat? Indulgentside andmist võib sellega võrrelda: neile, kes on valmis isiklikku vagadust edendavaid samme astuma, lubab Kirik oma "heade tegude varandusest" patukaristuse vähendamist.

Kiriku varakamber

Pahatihti kuuleme, et Kirik "kuhjavat enesele maiseid varandusi", aruharva aga Kiriku tõelistest varandustest: head teod.
Muidugi juhtub, et mõni Kiriku liige patustab mammona kogumisega, kuid see on ilmne eksisamm, mida pole kunagi teinud kogu Kirik, ka pole see iial Kiriku sihiks olnud. Head teha on seevastu ristikoguduse peamiseks eesmärgiks ja ükski aus inimene ei saa eitada seda tohutut head, mida Kristuse nimel on tehtud. Need head teod on Kiriku tõeline varandus.
Indulgentside kohta on eesti keeles nii palju paikapidamatut kirjutatud, et seda ei saa siin üksikult arutama hakata. Meil oli vaja seda küsimust aga puudutada, kuna indulgentse on esitatud vahendina, millega saavat meeleparandusest ja pihisakramendist "mööda hiilida". Niisugune insinuatsioon pöörab, nagu nägime, asjad pea peale. Siinkohal olgu siiski mainitud, et ei pea paika a. 1971 Tallinnas ilmunud entsüklopeedia väide nagu saaks indulgentse raha eest osta. Väitel on niipalju tõepõhja, et neid minevikus tõesti raha eest müüdi. Teoloogilisest seisukohast lähtudes tuleb ju ka õiges meelsuses annetatud rahaohvrit heaks teoks nimetada, kuid ilmselt on siin ka väärtarvitamise oht suurem ja sellepärast lõpetas Kirik selle mooduse käsutamise.

Piht ja psühhoanalüüs

Seniöeldu põhjal tohiks selge olla, et pihi ülesandeks pole "mõneks ajaks vabastada psühholoogilisest süükompleksist". Need inimesed, kes kannatavad selgelt haiglaste süükomplekside all, millel pole halbade tegudega nähtavat sidet, ei kuulu pihitooli, vaid psühhiaatri kõnetundi.
Selge piiri tõmbamine pihi ja psühhiaatria vahele pole siiski kerge ülesanne. Tegelikult on pihiisad pikki aastasadu täitnud ka psühhiaatri ülesandeid ja teevad seda veelgi, sest eriarste leidub vähe, nende meetod nõuab pikka aega ja suuri kulusid. Kaugelt suurem osa abivajajatest ei saa seda enesele lubada ja paljud pöörduvad oma hädas vaimuliku poole. Kes suudaks mõõta kõigi nende miljonite psühhopaatide tänu, kes on pihis ainukese võimaliku ravi leidnud! Seika, et Kirik saadab pisimassegi kolkasse moraalteoloogilise eriharidusega mehe, ei ole selles suhtes kerge üle hinnata.
Pihiisa pole siiski psühhiaater ja sellepärast püüab ta hädalisi vastavale ravile saata. Nagu öeldud, osutub see tänapäevalgi veel pahatihti võimatuks ja vaimulikul tuleb aidata oma kogemuste-teadmiste piires. Kergematel juhtudel võib juba häda kannatlik ära kuulamine suureks abiks olla; kogenud pihiisad on aga tihti suutnud ka raskemate puhul abi pakkuda.
Näib, et mõned pihiisad (näiteks tuntud Padre Pio) on saanud Jumalalt erilise armu kehaliste ja vaimsete hädade ravimiseks; on teada väga palju juhte, kus inimesed pärast pihti terveks said.
Neid erakordseid vaimulikke pole aga kuigi palju; praeguses olukorras soovitab Kiriku kogemus igale pihiisale koostööd tubli kristliku psühhiaatriga, kelle hoolde võiks usaldada ilmselt haiged inimesed. Alguses öeldut silmas pidades ei ole vist vaja selgitada, miks Kirik ei saada oma lapsi ateistlike psühhiaatrite juurde: ilmselt ei saa juttu olla psühhiaatria kui niisuguse alahindamisest.

"Hea" piht

Küsigem lõpuks: kuidas näeks siis välja üks "hea piht"?
Kõigepealt peab patustaja jõudma isikliku meeleparanduseni Jumala ees, oma armastuse uuendamiseni Tema vastu. Selle märgiks on siis nii selge ülestunnistus (mis ei tarvitse sugugi kerge olla!) pihiisale, et sellel ei ole vaja lisaküsimusi esitada - patukahetseja ettepanek tehtud kurja hüvitamiseks kaasa arvatud. Siis võib pihiisa ta kohe koguduse täisõiguslike liikmete hulka tagasi võtta ning valu asemel asub rõõm meeleparandaja südamesse.
Meie "usuelu keerdkäigud" ja Vaenlase viha teevad niisuguse "hea pihi" toimetulekuks tuhat takistust, kuid Jumal tahab, et me neist üle saame.

Allikas:
Salo, V . "Maarjamaa" nr. 3 (24).

Pea meeles: kurjategija, kes tehtud halba häbeneb, seisab Jumalale lähemal kui aus Inimene, kes häbeneb head teha.

Meil on endil küllalt vigu, mille kallal iriseda - miks siis venna omade kallal aega raisata?

Ainult vähehaaval annab Issand meile tunda, kes me oleme.

Hirm hättasattumise ees on hullem häda kui hättasattumine ise.

Jumalat teenime ainult siis kui me teenime teda nii nagu Tema tahab.

Kes hakkab armastama olgu valmis kannatama /.../

Padre Pio da Pietrelcina (1887-1968)
tegutses hinnatud pihi-isana peaaegu 60 aastat.