Kas ei soovinud mitte Neitsi nende sõnadega väljendada oma erilist seotust tervise ja eluga? Kui pärispatu läbi on maailma tulnud surm, siis tänu Jeesusele Kristusele on Jumal hoidnud Maarjat igast patu plekist ja meie jaoks on tulnud pääsemine ja elu (vrd. Rm 5, 12-21).

Pärispatuta Saamise dogma juhatab meid loomise ja lunastuse müsteeriumi südamesse (vrd. Ef. 1,4-12; 3,9-11). Jumal soovis inimkonnale kinkida elu kogu selle täiuses (vrd. Joh.10,10), seades siiski tingimuseks inimestepoolse initsiatiivi vabatahtliku ja armastava vastuse andmisel Jumalale. Keeldudes sellest kingist sõnakuulmatuse läbi, mis viib patuni, on inimene traagiliselt lõhkunud eluandva dialoogi Loojaga. Jumala "jah"-le, elu täiuslikkuse allikale, on vastandanud inimene oma "ei", mis on põhjustatud tema uhkest isekusest, surma eelkäijast. (vrd. Rm 5,19).

Kogu inimkond oli tõsiselt suletud Jumala eest. Ainult Naatsareti Maarja, tänu Jeesusele Kristusele, oli puutumata pärispatust ja täielikult avatud jumalikule plaanile, nii et Taevane Isa sai läbi tema teoks teha oma projekti, mis Tal oli inimeste jaoks.

Pärispatuta Saamine kuulutab ette harmoonilist ühtepõimumist Jumala "jah" ning Maarja "jah" vahel, mis oli Maarja täielikus loobumises antud vastuseks ingli kuulutatud taevalikule sõnumile (vrd. Lk. 1, 38). See, tema inimkonna nimel öeldud "jah", avab tänu Jumala Sõna lihakssaamisele Püha Vaimu tööna tema kehas (vrd. Lk. 1, 35) maailmale uuesti Paradiisi väravad. Esialgne loomise plaan saab nii taastatud ja kinnitatud Kristuses ning selles plaanis on oma koht ka temal, Neitsist Emal.

Siin on ajaloo pöördepunkti võti - Maarja Pärispatuta Saamisega sai alguse Lunastuse suur töö, mis saab tegelikkuseks Kristuse kalli vere läbi. Temas on kutsutud iga isik end täielikult teostama et jõuda pühaduse täiuslikkuseni ( vrd. Kl. 1, 28 ).

Pärispatuta Saamine on seega Kristuse säravat päeva lubavaks koiduks, mis Tema surma ja ülestõusmise läbi taaskehtestab kooskõla Jumala ja inimkonna vahel. Kui Jeesus on elu allikaks, mis võidab surma, on Maarja hoolitsevaks emaks , kes tuleb vastu oma laste ootustele ja hoolitseb nende hinge ja ihu tervise eest. /.../

Rüvetamatu

duse paika otsitakse Naatsaretis, ununematul tunnil, mil ingel tema juurde tuli ja talle kuulutas Jumala emaks saamise saladust. Aga mitte Naatsaretis, mitte Jumalaema rüpes ei täitunud see saladus. Kes õieti mõista tahab seda saladust, see peab minema Maria rahulikku vanemate majja, kus elasid pühas, õnnelikus abielus Joachim ja Anna. Siin täitus rüvetamatu vastuvõtu imeline saladus, sel tunnil, mil alguse sai Maria elu mõlema abielupoole armastusest. Paik, kus täitus saladus, oli niisiis püha ema Anna rüpp.

Aga ka mitte selles ei ole see saladus, et Maria Jumala imeteole oma ihu poolest tänu võlgneb. Mitte, nagu oleksid ta vanemad vanad olnud ja oma vanas põlves erilise ime läbi veel lapsega õnnistatud saanud. Küll võis ka siin Jumala armastus teostada imet elu loomulikus seaduses, ent mitte selles ei seisa rüvetamatu vastuvõtu saladus.

Rüvetamatu vastuvõtu saladus pole mitte ihu, vaid on hinge saladus, pole mitte loomuliku elu, vaid on üleloomuliku armu saladus. See tähendab, et Maria hing tol hetkel, mil ta Jumala käest välja tuli ja püha ema Anna rüpes ihuga ühendati, Jumala erilise armu läbi vaba hoiti igast päritud patu laigust ja igast päritud süüst. Kuna kõik teised inimlapsed, kes põlvenevad Aadamast, hetkel, mil ühendatakse nende hing ihuga, endas kannavad päritud patu laiku, hoidis Jumala armastus erilise ime läbi Maria hinge kõige päritud patu eest. Seepärast nimetamegi kõigist Aadama lastest ainult teda rüvetamatult saaduks - ladina keeles: Immaculata.

Usk Maria rüvetamatusse saabumisse on vanakristlik pärandus. Juba vanadele pühadele isadele oli tuntud see saladus. Püha Efrem nimetab Mariat "rüvetamatuks, igast laigust, koguni puhtaks neitsiks". Juba Origines ütleb, et Maria "mao mürgise hingeõhu läbi mitte nakatatud ei ole". Pühad Isad tahavad näidata Mariat erandina, kui jutt on patust. Rõhutatult õpetab püha Maximus, et Maria siginemisel arm, meie omal aga patt on valitsenud. Ja püha Paschasius Radbertus, Corbie munk, ütleb lausa välja, et "Maria oli vaba päritud patust".

Aga mitte ainult õhtumaa Kirikus ei elanud usk Maria rüvetamatusse saabumisse. See usk oli kodus ka hommikumaa Kirikus. Küll oli hommikumaal "Maria saabumise" püha tuntud enam "imelisena" kui "rüvetamatuna", kuid see ei tähenda mingil kombel, et hommikumaa Kirik "rüvetamatu vastuvõtu" saladust mitte poleks tundnud ega uskunud. Ka hommikumaa Kirik nimetab rõhutatult Mariat "rüvetamatuks". Kaheksandal septembril laulab hommikumaa Kirik: "Meie laulame täiesti rüvetamatu ümmardaja sündi." Ja üheksandal septembril öeldakse Joachimist ja Annast, et nad "on sünnitanud puhta ning rüvetamatu Jumalasünnitaja... et neist on sündinud täiesti rüvetamatu neitsi." 15. sept.: "Sinu poole hüüame lõpmata, kes sa oled ainus puhas ja rüvetamatu." [...]