Kallid vennad ja õed Kristuses
Meie hea Jumal külastab meid sel paastuajal teistmoodi. Ta viib meid igapäevasest rutiinist välja ja nagu alati tahab meiega kohtuda. Hea Isana ei jäta Ta meid maha, vaid soovib, et mõistaksime kõike, mis meiega juhtub.
Kõigepealt on oluline on lähtuda eeldusest: kristlane elab küll kartuses, aga mitte hirmus. Kartus on positiivne, ta on tarkuse algus. Tänu kartusele saame anda oma elus koha Jumalale. See aitab meil mõista teisi inimesi ja reaalsust, milles me elame. Pealegi on tegelikus usuelus kartus tasakaalus vastupidisele tundele: usaldusele Jumala vastu. Jeesus rahustab meid sõnadega, mida ta kordab vee peal kõndides: Ärge kartke! Seega on usk Temasse turvalisuse allikas, mis pagendab hirmu. Hirm on piir, mida Jeesus aitab meil ületada (Ps 23,4 Issand on mu karjane: "Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind"). Kuid hirmu pole hea süvendada: hirmu tuleb ka karta!
Mida tahab Jumal mulle toimuvate sündmustega öelda?
Ta tuletab meile kõigepealt meelde inimeksistentsi haprust. Tehnika ja edenemine on hea ning vajaliku, tõesti Jumala kingitus. Kuid nad ei kõrvalda meie inimlikku piiri, inimese haprust (oleme inimesed, mitte Jumal!). Samuti tuletab Ta meile meelde, et on hea aeg-ajalt peatuda ja küsida: mis on meie elus tõeliselt väärt, et end paremaks muuta ja elada täisväärtuslikumat elu. Suurim viga ajal, mil meid ümbritseb hirm, on instinktiivne enesekaitse: olla ülbe ja uskuda, et suudan kriisiga silmitsi seista ainult oma jõuga. Peame tegema otsuseid, mis mõjutavad ka teisi ja olema vastutustundlikud suhetes teistega. Me ei pea elu välja lülitama, kõike tühistama! On aeg armastada... kuid sellises armastuses pole hirmu, sest täiuslik armastus välistab hirmu (1Jh 4,18).
Jumal tundub vahel ükskõikne ja nii me küsime, miks Ta ei tee midagi?
Eelmisel sajandil kirjutas ateistist autor Albert Camus oma romaanis "Katk" ühest Aafrika arstist. Arst, laps süles, hüüdis kõrvalseisvale jesuiidi preestrile: "Kuni ma ikka näen jätkuvalt süütu lapse valu ja kannatusi, ei suuda ma uskuda Jumalasse ja loodud harmooniasse!" Kas see on õigustatud küsimus? ...Õigustatud süütute kannatuste ees? Kus on Jumal? Miks on maailmas kurjus? Vastuseid on palju, eriti suur on kiusatus proovida Jumalat selgitada ja õigustada maailma kurjuse kaudu. Terve Iiobi raamat Piiblis on vastus sellele küsimusele.
Esiteks, me ei tohi unustada, et haigused, maavärinad, kriisid ... on loomingu piiri struktuurne osa. Selles elus pole me igavesed, täiuslikud, lõpmatud! Me oleme olendid, kes käivad palverännakul ja ehkki inimestena suudame teha palju, oleme siiski haprad! Tõsi, Jeesus Kristus tegi imesid, kuid Jeesus Kristus ei vabasta meid igast haigusest. Ometi on Ta koos meiega kõigis meie haigustes!
RISTILÖÖDUD KRISTUS on süütute kannatajate kohal. Ja koos Temaga on risti jalamil meie ema Maarja, mõõgast läbistatud. Valuema Maarja. Kristus on tõeliselt süütu, süütu tall, kes kannab kõiki meie patte, lepitades meid oma vere kaudu Jumalaga. Ta annab meile oma andestuse, esitab Isa armastuse oma Pojas Püha Vaimu kaudu.
Paastu ajal kutsutakse meid kõiki kaasa mõtlema ja ühinema koos Maarjaga ristilöödud Kristuse müsteeriumis, et osaleda tema ülestõusmises. Usk, usaldus Jumalasse, osalemine Kristuse kannatustes, surmas ja ülestõusmises annab tähenduse kõigile meie kannatustele.
Julgust! Me pole üksi!
Meie hea Jumal külastab meid sel paastuajal teistmoodi. Ta viib meid igapäevasest rutiinist välja ja nagu alati tahab meiega kohtuda. Hea Isana ei jäta Ta meid maha, vaid soovib, et mõistaksime kõike, mis meiega juhtub.
Kõigepealt on oluline on lähtuda eeldusest: kristlane elab küll kartuses, aga mitte hirmus. Kartus on positiivne, ta on tarkuse algus. Tänu kartusele saame anda oma elus koha Jumalale. See aitab meil mõista teisi inimesi ja reaalsust, milles me elame. Pealegi on tegelikus usuelus kartus tasakaalus vastupidisele tundele: usaldusele Jumala vastu. Jeesus rahustab meid sõnadega, mida ta kordab vee peal kõndides: Ärge kartke! Seega on usk Temasse turvalisuse allikas, mis pagendab hirmu. Hirm on piir, mida Jeesus aitab meil ületada (Ps 23,4 Issand on mu karjane: "Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind"). Kuid hirmu pole hea süvendada: hirmu tuleb ka karta!
Mida tahab Jumal mulle toimuvate sündmustega öelda?
Ta tuletab meile kõigepealt meelde inimeksistentsi haprust. Tehnika ja edenemine on hea ning vajaliku, tõesti Jumala kingitus. Kuid nad ei kõrvalda meie inimlikku piiri, inimese haprust (oleme inimesed, mitte Jumal!). Samuti tuletab Ta meile meelde, et on hea aeg-ajalt peatuda ja küsida: mis on meie elus tõeliselt väärt, et end paremaks muuta ja elada täisväärtuslikumat elu. Suurim viga ajal, mil meid ümbritseb hirm, on instinktiivne enesekaitse: olla ülbe ja uskuda, et suudan kriisiga silmitsi seista ainult oma jõuga. Peame tegema otsuseid, mis mõjutavad ka teisi ja olema vastutustundlikud suhetes teistega. Me ei pea elu välja lülitama, kõike tühistama! On aeg armastada... kuid sellises armastuses pole hirmu, sest täiuslik armastus välistab hirmu (1Jh 4,18).
Jumal tundub vahel ükskõikne ja nii me küsime, miks Ta ei tee midagi?
Eelmisel sajandil kirjutas ateistist autor Albert Camus oma romaanis "Katk" ühest Aafrika arstist. Arst, laps süles, hüüdis kõrvalseisvale jesuiidi preestrile: "Kuni ma ikka näen jätkuvalt süütu lapse valu ja kannatusi, ei suuda ma uskuda Jumalasse ja loodud harmooniasse!" Kas see on õigustatud küsimus? ...Õigustatud süütute kannatuste ees? Kus on Jumal? Miks on maailmas kurjus? Vastuseid on palju, eriti suur on kiusatus proovida Jumalat selgitada ja õigustada maailma kurjuse kaudu. Terve Iiobi raamat Piiblis on vastus sellele küsimusele.
Esiteks, me ei tohi unustada, et haigused, maavärinad, kriisid ... on loomingu piiri struktuurne osa. Selles elus pole me igavesed, täiuslikud, lõpmatud! Me oleme olendid, kes käivad palverännakul ja ehkki inimestena suudame teha palju, oleme siiski haprad! Tõsi, Jeesus Kristus tegi imesid, kuid Jeesus Kristus ei vabasta meid igast haigusest. Ometi on Ta koos meiega kõigis meie haigustes!
RISTILÖÖDUD KRISTUS on süütute kannatajate kohal. Ja koos Temaga on risti jalamil meie ema Maarja, mõõgast läbistatud. Valuema Maarja. Kristus on tõeliselt süütu, süütu tall, kes kannab kõiki meie patte, lepitades meid oma vere kaudu Jumalaga. Ta annab meile oma andestuse, esitab Isa armastuse oma Pojas Püha Vaimu kaudu.
Paastu ajal kutsutakse meid kõiki kaasa mõtlema ja ühinema koos Maarjaga ristilöödud Kristuse müsteeriumis, et osaleda tema ülestõusmises. Usk, usaldus Jumalasse, osalemine Kristuse kannatustes, surmas ja ülestõusmises annab tähenduse kõigile meie kannatustele.
Julgust! Me pole üksi!