PÜHA FRANCISCUS ASSISIST

Poisina tuleks arvestada trubaduuride mõju tema hingeelule. Giovanni astus tulevast elukutset silmas pidades isa jälgedes ja temast sai samuti siidikaupmees, kes elas sel ajal ohjeldamatut ja pöörast elu, kuid oli oma eluviisidele vaatamata halastav vaeste vastu. Sellesse ellu tõi 1202.a. pöörde vangistus sõjas peruugialastega, kus ta viibis terve aasta. Pärast vabanemist haigestus ta raskelt, kuid paranemise järel otsustas ta minna koos Brienne`i Walteriga sõjakäigule, kuid haigestus uuesti, mille järel ta pöördus koju. Koduteel ilmutas end talle lagunenud San Damiano kirikus Kristus, kes käskis: "Paranda mu lagunev koda!" Franciscus hakkas kiriku remondiks raha hankima. Kui ta aga kasutas selleks ettevõtte raha, viis see otsustava tülini isaga, mille käigus viskas Franciscus oma riided isa ette ja tõotas abielluda Vaesusega.

Seejärel elas ta mõnda aega kodutuna, kerjas ja jutlustas Kristusest, kogudes piisava summa kiriku remondiks. 24. veebruaril 1208 kuulis ta missal kirjakohta, milles Jeesus läkitas apostleid misjoneerima. Tema eluviisid olid väga ainulaadsed tolleaegse ühiskonna jaoks ja ta leidis peatselt jüngreid. Esimesed jüngrid olid tema tuttavad ja lapsepõlvesõbrad, kes andsid vaesustõotuse. Nad jutlustasid vaesusest ja vabadusest, ümbruskonnas tunti neid kui "väikesi munki" - Friars Minor. 1209.a. said frantsiskaanid ametlikult orduks, Franciscus ordineeriti diakoniks ja järgmisel aastal tunnustas paavst Innocentius III [1198-1216] nende põhikirja.

Franciscus asutas 1212.a. koos Püha Klaraga Vaese Klara ordu. Ta üritas tulemusteta ristida ka muhameedlasi, kuid kohtumine sultaniga Palestiinas ja pettumine ristirüütlite moraalituses mõjus talle rängalt.
Ordu kapiitli esimesele suurkogule ilmus 5000 munka. Franciscus astus ordu administraatori kohalt tagasi ja määras uueks liidriks kardinal Ugolino (tulevane paavst Gregorius IX). Järgnevatesse aastatesse kuuluvad Püha Franciscuse kuulsamad imeteod. 1223.a kiitis paavst Honorius III [1216-1227] heaks ordu uue põhikirja. Uuel kohtumisel sultaniga saavutas Püha Franciscus kristlastest vangidele parema kohtlemise ja frantsisklastele Püha Haua valvurite privileegi.

Franciscus olevat armastanud loomi, mõistnud lindude keelt ja pidanud neile jutlusi. Aastal 1224, kui Püha Franciscus oli eraldunud mägede üksildusse, et seal 40 päeva paastuda ja palvetada, ilmutas Franciscusele kuue tiivaga seerav (mõne versiooni kohaselt Jeesus ise).
Pärast seda ilmusid tema ihule Kristuse haavad, mis säilisid surmani. Viimastel eluaastatel jäi Franciscus pimedaks ja kannatas valude käes.

1228.a. kuulutas paavst Gregorius IX [1227-1241] Franciscuse pühakuks. Tema säilmed on basiilikas, mida kaunistavad Giotto freskod.

Frantsisklaste ordust on pärit paavstid Nicolaus IV [1288-1292], Sixtus IV [1471-1484], Sixtus V [1585-1590] ja Clemens XIV [1769-1773].

Püha Franciscus on kaupmeeste, lindude ja loomade, loomakaitseseltside, loodus- ja muinsuskaitsjate, ökoloogide ja ökoloogia kaitsepühak.

Atribuudid: linnud, hunt; Franciscust kujutatakse väikese habemes frantsiskaani mungana, kes kannab viit Kristuse haava. Teda on kujutatud ka pärandusest loobumas ja oma riideid isa ette heitmas ning abiellumas Vaesusega, peale selle on teda kujutatud Püha Klara, Püha Dominicuse või Neitsi Maarjaga; Püha Franciscust on kujutatud lindude ja loomade seas või kolpa uurides mõtisklemas.

Allikad: "Pühakuteraamat," koostanud Kristi Tarand.
"St Francis of Assisi," Paschal Robinson, http://www.newadvent.org/cathen/06221a.htm