Võitlus Kurja vastu

Fanny de Sivers

Metroos ja bussis trügimine ei vaimusta vist mitte kedagi, kuid vanema inimese jaoks võib see muutuda eriti ebameeldivaks elamuseks. Sest viimase aastakümne jooksul on meie ühiskond läinud üsna jõhkraks, vaevalt pakub keegi teisele oma istekohta, isegi siis mitte, kui see teine karkudel sisse komberdab.

Üks minuvanune sõbranna on tulivihane praeguse prantsuse noorsoo peale. Hiljuti oli ta ühele noormehele täistuubitud Montmartre’i bussis püüdnud enda arust väga viisakalt seletada, et noore meesterahva kohus oleks nüüd püsti tõusta ja loovutada oma istekoht temale, vanemale daamile.

Noormehe vastus kõlaks eesti keeles umbes nii: “Mis sa, vanamutt, mögised! Kui sa nii väeti oled, et enam püsti ei seisa, siis ära mine linna peale kolama!” Mõlemal oli omamoodi õigus. Aga selge on, et nõudmisega ei jõua niisuguses kontekstis edasi.

Mulle on siiski suhteliselt tihti oma istekohta pakutud. Tavaliselt on need tütarlapsed, alles teismelised, kelle kodune kasvatus on seda õpetanud. Siis üllataval kombel ka aafriklased, neegrinoormehed, kel sageli on rohkem taktitunnet kui Prantsusmaa päriselanikel. Prantsuse poisid end ei liiguta. Kes teab täpselt, mis neil viga on. Statistika näitab, et prantsuse meeste elujõud on viimasel ajal hädaohtlikult kahanenud. Võib-olla on neil ülbetel nolkidel, kes armastavad tugitoolis lösutada, lihtsalt mingi segadus hormoonidega? Mehisuse puudus? Või midagi muud taolist.

Läinud nädalal pani mind üks Pariisi-elu episood omaenda käitumise üle järele mõtlema.

Sõitsin kõige palavamal tipptunnil Ooperist Põhjajaama. Buss oli kubinal täis ja raputas hirmsasti. Hoidsin kramplikult kinni esimesest kättejuhtuvast toest, et mitte pikali lennata. Minu kõrval istus üks noor tüdruk, kes näis sügavalt mõtlevat ja kahtlevat, ja siis mitme minuti pärast tõusis ta püsti ning viitas oma kohale. Minu vastas istuv vanem naisterahvas hakkas kohe juhtunut kommenteerima: “Ah et ikka tõusis lõpuks püsti! Niisugused need tänapäeva noored on, viisakusest pole aimugi! Vanadust ei oska austada...”

See tänitamine kestis mitu pikka minutit. Loodan, et mu tütarlaps seda bussimürinas ei kuulnud. Aga kurb on mõelda, et me oleme ise vahel süüdi, kui meile virisemist ette heidetakse. Kas oli vaja selle asemel, et ühe ilusa žesti üle rõõmustada, kohe hakata turtsuma, et meie noorsugu on raisku läinud? Virisemiseks on põhjusi küll ja küll, kuid see ei paranda ühtegi häda. See teeb meid ainult ühiskonnale ebameeldivaks ja iseenese õnnetuks.

Noor inimene, kelle maailmatunnetus on veel puudulik, ei suuda aru saada, et vanemal on raske. Viimane jälle peab oma hädasid ja kannatusi ülekohtuseks. Ta on veendunud, et ta pole neid ära teeninud.
Aga kas see on ikka päris õige?

Meie ajastu suurim õnnetus seisab manihheistlikus ellusuhtumises: kogu inimkond jaguneb Headeks ja Kurjadeks, olgu need siis noored või vanad, rikkad või vaesed, tähtsad või tähtsusetud. Meie ise loeme end loomulikult Heade hulka, s.t et Kurjad on need teised...

Selle ettekujutuse tulemusi näeme ka rahvusvahelisel pinnal. Ameeriklased, kes on kindlad oma vooruslikkuses, süüdistavad kõigis pahandustes metsikuid araablasi ja lollakaid eurooplasi. Islamistid, kes usuvad, et ainult neil on õige side õige Jumalaga, mõistavad hukka kõik kuratlikud läänlased. Tulemuseks on sallimatus ja vastastikune mahalöömine.

See vihkamine vanade ja noorte vahel, mis avaldub meie bussilugudes, on põhimõtteliselt samalaadne kui vägivald Tshetsheenias ja palavikuline süüdlaste otsimine prantsuse ajakirjanduses, kui torm mõne küla katused ära viib või uputus sildade alustalad kõikuma paneb. Pidev olukorra üle virisemine ja “teiste” süüdistamine viib sotsiaalsele lõhenemisele ja lõpuks kogu ühiskonna hukatusele. Iseenese süütuks pidamine õhutab vihkamist. Kui me märkaksime, et ka meis endis on midagi kurja, mille vastu tuleb võidelda, siis muutuksime ka ümbruskonna vastu sallivamaks.

Kristlik moraal on tänapäeval küll moest läinud, kuid Augustinuse algpatu teooria võiks meid praegusest hävitamise mentaliteedist välja aidata. Algpatt – millest eesti keeles on saanud raskestimõistetav “pärispatt” – lööb oma haavad igasse inimesesse. Keegi ei ole absoluutselt puhas, täielikult süütu, kuulugu ta meie ühiskondlikus süsteemis sulide või ausate kodanike hulka. Selle tõe äratundmine teeks meid realistlikumaks, iseenese ning teiste vastu õiglasemaks. Ohtralt prantsuse keelde tõlgitud poola autor Leszek Kolakowski kirjutab kuskil, et “Jeesus soovitas meile kurja kõigepealt meist endist välja rookida ja mitte hakata tapma teisi inimesi, keda me peame, kuigi vahel õigusega, kurjaks!”.

Meie Pariisi bussiseikluste juurde tagasi tulles võib öelda, et vananev inimene peaks kõigepealt jätma virisemise ja nooremate õpetamise kontekstides, kus on juba ette näha, et sõnum ei lähe läbi. See nõuab muidugi selget pilku olukorrale ja tugevat enesevalitsemist. Kuid sellega võidab isiku väärikus ja pilt vanadusest võib aja jooksul muutuda eeskujuks noorematele, kes ka niikuinii vananemist ei pääse.

© Elukiri 2005, neitsimaarja.ee