Julge elada

JULGE ELADA -

ka siis, kui surm varitseb akna all!

FANNY DE SIVERS

Iga inimene teab, et ta peab kunagi surema. Aga enne seda tuleb intensiivselt elada, oma olemisele mõte anda, kõikidest maailma rikkustest osa võtta, oma mina lõplikult välja ehitada nii, et ta ka igaviku dimensioonis suudab püsti seista.

Erakordse õppetunni sel teemal annab Etty Hillesum, juudi neiu Hollandist, kelle päevik ja kirjad kuuluvad 20. sajandi kirjanduse kõige sügavamate ning mõjuvamate tekstide hulka. Need, kes nägid, kuidas Etty koos Westerborki laagri elanikega 6. septembril 1943 Auschwitzi küüditamisrongile ronis, ei olnud sugugi üllatunud: Etty naeris ja naljatas ja oskas teistelgi saatusekaaslastel tuju tõsta! Ta oli jõudnud aru saada, et vaatamata ajaloo jubedustele on elu siiski ilus. Tema ajatu elutarkus aitas teda kõigist raskustest üle saada ja ka surmale rahulikult silma vaadata. Kuigi ta oli alles 28 aastat vana ...

Perekondlikud tingimused polnud teda sugugi sellisele kangelas­likule ning elujaatavale meelelaadilt ette valmistanud. Isa Hillesum paistab olevat kaunis keskpärane kreeka-ladina filoloog. Ema oli pärit Venemaalt, põgenenud pärast mingit pogrommi, aga ülimalt tragi ja tubli perenaine, kes võttis kõiki argielu pisiasju väga tõsiselt. Pidev kodune rahmeldamine muutus Ettyle ajajooksul väljakannatamatuks, nii et ta ülikooliaastail kolis vanemate juurest ära.

Tütarlaps tundis suurt huvi kirjanduse ja keelte vastu, kuigi ta millegipärast otsustas õppida Amsterdami ülikoolis õigusteadust. Tema eesmärgiks oli kujunenud Tõe otsimine ja 1941-1943 kirjutatud päevik annab tunnistust sellest, kuidas ta analüüsib iseennast ja ümbritsevat maailma. Tema pilk on selge, tark ja nõudlik, mis püüab ka vigu lahti mõtestada, mitte vabandada.

Kevadel 1941 toimub imeline kohtumine mehega, kes oskab "sünnitada" Etty hinge.

Julius Spier on psühholoog ja psühhoterapeut, Carl Gustav Jungi õpilane. Jung uskus, et kõigis inimestes võib avastada "arhetüüpe" ehk psüühhilisi struktuuure, mille seas ilmneb ka "religioosne

funktsioon". Oma maja ukse pealisele oli ta graveerinud ladinakeelse "kokkuvõtte" oma veendumusest "Yocatus atque non vocatus Deus aderit", mida võiks eesti keelde tõlkida "olgu ta kutsutud või mitte kutsutud, Jumal on kohal".

Õpilane Spier läks siin veel kaugemale kui õpetaja. Ta hakkas palvetama, Piiblit lugema ja olulisi kristlikke autoreid tundma õppima. Tema kaudu avastas ka Etty Pühakirja. Oma päevikus tsiteerib ta pea­miselt psalme, Matteuse evangeeliumi ja Pauluse kirju. Ka Augustinuselt saab ta sageli inspiratsiooni. Samuti Dostojevskilt. Ja "intensiivne läbikäimine Rilkega" aitab teda defineerida mõisteid, mis kuuluvad igapäevaste vaidlusteemade juurde Spieri juures, nagu "armastus". Etty arvab, et Rilke teab kõige paremini, mida see sõna tähendab: "hoida armastatu vabadust", vältida enesekeskset kiindumust, aheldumist.

Spieriga seob Ettyt sügav sõprus, mis on tegelikult sama mis armastus. Kuigi mees on temast paarkümmend aastat vanem, seguneb sinna alguses erootilisi sugemeid, aga mõlemad on küllalt tugevad, et oma tunge pidur­dada teadmises , et seksuaalsuse illusioonid lõpevad alati pettumusega. Kommenteerides Augustinuse "armastuskirju Jumalale" kirjutab Etty, et ta tunneb endas "liiga palju armastust, et seda võiks ainult ühele olevusele anda". Armastus kasvab ja laieneb ja laiendab armastaja hinge, kes taipab, et temas ja iga inimese südames on "tükike igavikku", milles kõneleb Jumal.

Vahepeal on saksa okupatsioon hollandlaste ja eriti juutide elu­tingimused üsna keeruliseks teinud. Tagakiusamine suureneb mais 1941. Juunis 1942 tulevad uued määrused, mis keelavad isegi trammis  sõitmise ning jalgratta kasutamise. Juudid ei tohi ka harilikes poodides puu- või aedvilja osta. Etty on kõigega kursis. Mingi halb uudis ei kõiguta tema enesekindlust: "Ah! Kõik on meis endis: Jumal, taevas, põrgu, maa, elu, surm ja sajandid, nii palju sajandeid! Välised asjaolud moodustavad dekoori ja tegevuse, mis alati muutuvad. Aga me kanname kõik iseendas ja asjaolud ei mängi kunagi määravat rolli." Muidugi peab kurja vastu võitlema, oma headest põhimõtetest kinni hoidma. Aga vihkamisest tuleb iga hinna eest hoiduda. Mitte kunagi vastase tasemele laskuda. Kõige­pealt iseendas kõik mäda ja solk välja rookida. Ainult nõnda saab maailma positiivsemaks muuta.

Muidugi tunneb Etty ka nukrusemomente, aga südame põhjas jätkub ergutav dialoog Jumalaga, mis annab jõudu edasi elada ja kui tagakiusaja peaks ka kõik meeldiva ja isegi hädatarviliku ära keelama, siis vähe­malt taevas on vaba ja õhk normeerimata. Ja kui ühel vihmasel õhtul koju kõmpides lähevad jalad villi, ostab Etty ühest lillekärust suure kimbu roose. "Need ei ole vähem reaalsed kui kogu see häda ja viletsus, mida ma pean ühe päeva jooksul nägema."

Sakslased lõhuvad ja hävitavad. Aga saksa sõdurite seas on suure­päraseid inimesi. Ka nemad kannatavad. "Ei ole piire nende vahel, kes kannatavad. Mõlemal pool kõiki piire leidub kannatust, ja kõikide kanna­tajate eest peab palvetama."Ka siis, kui Spier sureb, ei nõustu Etty kurvastama. "... ma olen täis õnne ja tänu, ma leian, et elu on nii ilus ja mõtterikas. Toepoolest ilus ja mõtterikas, ka silmapilgul, mil ma seisan oma surnud sõbra, peatsis ja mil ma valmistan end ette küüditamiseks ligemail päevil kuskile tundmatusse kohta. Mu Jumal , ma olen sulle kõige eest ülimalt tänulik. Ma elan edasi sellega, mis surnute juures elab igavesti, ja ma elustan uuesti seda, mis elavate juures on juba surnud.  Nõnda ei ole enam muud kui elu, üks suur universaalne elu..."

Etty on veendunud, et surm kuulub elu juurde ja et teda tuleb vastu võtta. Sellega laieneb ja rikastufr elu, kuna surma eitamine teeb selle vigaseks.

"Kallis, suur ja hea sõber" Julius Spier sureb septembris 1942. Etty ei tea veel, et ta läheb aasta hiljem oma meistrile järele. Aga ta aimab ...

Esialgu tunneb ta muret nende pärast, kel on hirm, kes ei suuda meeleheitest pääseda. Ka neis kõigis on olemas tee, mille kaudu Jumal saab endast märku anda. Aga enamasti on see nii ummistunud, et seda on neil endil raske üles otsida. Etty tunneb, et ta on kutsutud siin aitama.

Juulis 1942 algavad massilised küüditamised. Ametlikult öeldakse, et Hollandi juudid korjatakse kokku Westerborki laagrisse ja saadetakse sealt Saksamaale tööle; tegelikult on juba ette nähtud gaasikambrid nende hävitamiseks. Ohvrite registreerimiseks võetakse appi nn. Juudi Nõukogu, mille okupandid on välja mõelnud arvatavasti peamiselt taga­kiusatute kogukonna lõhestamiseks ja kompromiteerimiseks. Ettevõtte silmakirjalikkust toonitab veel Nõukogu humanitaarne kohustus transiit-reisijatele "sotsiaalabi" kindlustada. Etty näeb siin võimaluse oma veendumusi konkreetselt rakendada ja laseb end 30. juulil vabataht­likult Nõukogu "ametnikuna" Westerborki saata. Selle päevaga algab uus oluline peatükk Etty Hillesumi elus.